Lood kombucha kasutamisest rahvameditsiini ravimina ulatuvad tagasi aastatuhandetesse. Kombucha päritolu on tänase päevani täpselt teadmata, kuid kõik märgid kombucha algsest kasutamisest viivad Aasiasse.

Oleme kokku kogunud lood ning põiminud need erinevatele teadmistele tuginevate oletustega. Kombuchat ümbritsev ajalugu ning pärimus on oma loomult salapärane. Joogi valmistamise ja jagamise rituaal ning traditsioon lisavad müstikat ning jõudu tema alkeemiale.

Sajandeid kasutati Hiinas kombuchat lepituse ja patutukahetsuse rituaalides, sellega raviti erinevaid haiguseid ning kasutati värskendava ja jõudu andva joogina. Kombuchat on pruulitud, transporditud ja kaubeldud üle terve maailma juba aastasadu.


300 eKr - 300 pKr

Müstiline tervendav toonik Jaapanis

Yayoi perioodil (300eKr – 300pKr) tutvustasid Korea poolsaarelt tulnud põlluharijad Jaapanile riisikasvatust. Põllumajanduse arenguga kujunesid välja sotsiaalsed klassid ning maa suuromanikud ühendasid riigi erinevad osad. 2.-3. saj. valitses Jaapanit kuninganna Himiko (või Pimiko), kes elas aastatel 170-248 pKr. Ta säilitas enda suveräänsuse maaomanike üle, kellel oli võim oma valdustes ning kes kasutasid religioosseid rituaale läbi Shinto munkade (Shoten) ja preestrinnade (Nai-Shoten) oma perekondade kaitseks ja nende tervendamiseks. Legendi kohaselt kasutati sel perioodil äädikast jooki, mida me kutsume kombuchaks. 

Korea doktor ja füüsik Kombu ravitses Jaapani keiser Ingyo´t (376-453 pKr) selle toonikuga. Siit ka joogile nimi Kombu+cha (cha – jaapani keeles tee).

Teeseen ehk SCOBY (ingliskeelne akronüüm - sümbiootiline bakteri ja pärmi kultuur, Symbiotic Culture Of Bacteria and Yeast) säilitati Shoten-ide ja Nai-Shoten-ide poolt kui ritualiseeritud „emakultuur“ ning anti edasi nende õpilastele iidsetes Shinto traditsioonides.


200 eKr

Esimesed märkmed kombucha kasutamisest Hiinas – Elueliksiir

Samuti on tänapäeval laialdaselt usutud, et esimest korda kasutati kombuchat - Elueliksiiri, Hiinas Qin´i dünastia ajal umbes 200 eKr, kus kutsuti kombuchat surematuse ravimiks või elueliksiiriks.


100 eKr

Kombucha diasporaa

Arvatavasti algas kombucha teekond karavanides India, Tseiloni ja Kesk-Aasia poole umbes 100 aastat pärast Pärsia impeeriumi langemist (umbes 300 eKr).

Kui siidi-, vürtsi- ja põllumajandusteed Hiinast ning Kaug-Idast avanesid ja ligipääs oli lihtsam (u 100 a eKr), muutus võimalikuks ka kaubandus kunagi isoleeritud kultuuride vahel. Samal ajal kui Aleksander Suur vallutas laiasid alasid, mida me tänapäeval kutsume Süüriaks ja Palestiinaks ning kui Rooma impeerium laienes üle Euroopa, mõjutasid ning sulasid ühte Kaug-Ida rahvatraditsioonid juba tavaliste kultuuritraditsioonidega. Paljud neist tavadest keerlesid ümber naiselikkuse rolli ravitsemises, hoolitsemises ning kodu ja elu hoidmises. Erinevate päritoludega inimesed koondusid elama kaubanduse lähedusse ning ilmselt selline kultuuriline migratsioon suunas kombucha pruulimise Euraasia kaugetesse kohtadesse, kaasa arvatud Venemaa ning Põhja-Aasia territooriumid.


100 pKr – 1200 pKr

Rahvameditsiini tunnustati kui kultuurilist identiteeti

Kombucha, nagu me teame seda tänapäeval, vajus põhimõtteliselt selgusetusse - ajajoont lugudest või ajaloolistest kirjeldustest, kus räägiti spetsiifiliselt „maagilistest surematuse eliksiiridest“, on kirjalikul kujul raske leida. Ometi on leitav holistlik tervise idee, kui üldine mõte pikaealisusest, maakogukondades Aasiast Euroopani ning tänapäeva Põhja-Aafrika aladelt, sealhulgas ka tänapäeva Lähis-Idas. Need elustiilid tuginesid suulisele traditsioonile, et õpetada üldist tervislikku elustiili selle asemel, et toetuda „ravimitele“ ja teistele individuaalsetele ravitsemistele, mida harrastatakse meie tänapäeva tervishoius. Sel perioodil hakkas esile tõusma rahvameditsiin kui kultuuriline identiteet.

Enamus juhtudel hõlmas rahvameditsiin ravimtaimede kasutamist, dieedi tuge ning kehaenergia või mõnd muud terviklikku lähenemist tervisele. Rahvameditsiini teooriad ja praktikad on kõvasti mõjutatud ametliku meditsiini süsteemidest ning tihti oli praktiline pool seotud institutsionaliseeritud ravikorraga nagu ajurveeda või hiina meditsiin.


1200 pKr – 1500 pKr

Koondatud kogukonnad, kultuuriline sulandumine, sanitaarsüsteemid ja haigused

Tšingis-khaani impeeriumi ajaloost on leitud asitõendeid äädikastest joogipaunadest ning see on leidnud tee Tšingis-khaani armee tervise ning vastupidamise müüti. Paljud äädikavalmistamise organismid ja biokeemilised reaktsioonid esinevad ka kombucha valmistamisel. Assüürlaste, kreeklaste ning roomlaste kirjutiste kohaselt soovitati tugevalt äädika kasutamist tähtsa ravimina, usuti et äädikas aitab seedimist, soodustab terveid maksa ja sapipõie funktsioone, „värskendab“ inimest ning ennetab skorbuuti.


1500-1800

Püüd leida haigustele ravi

Kultuuride integreerumisega levisid paratamatult uued pisikud ja haigused. Ilma korralike sanitaarsüsteemideta oli linnastunud aladel elavate inimeste tervis kaitsetu erinevatele terviseriskidele. Lisaks piiratud ligipääsule loodusele, elasid „linnavurled” hoopis turvalisuse nimel kogukonna piirides ning unustasid õpetada vajalikke ellujäämisoskusi.

Tunnistades, et inimesed kes ei veeda palju aega linnades, on tunduvad tervemad, hakkasid arstid, teadlased ja ametlikud usuesindajad looma süsteemi, mis aitaks ravida haigusi linnaaladel. Seda eriti aegadel mil nakkushaigused laastasid mitmeid linnasid. Ametnikud hakkasid otsima ravivõimalusi linnamüüride tagant.

Kuna rahvameditsiin, looduslik kääritamine ja äädikavalmistamine (säilitamiseks) oli laialdaselt levinud maapiirkondades, olid kääritatud joogid mugavad ja head viisid ravimtaimede manustamiseks. Kaubanduse arenguga ja kultuuride segunemisega muutusid teelehed aina enam kättesaadavamaks ning kombuchat jagati rahvameditsiinis toonikuna kõhuhädade leevendamiseks, sest kombucha maitse pole nii hapu ja happeline kui puhas äädikas.


1800-1900

Hambaarst ja dietoloogia teerajaja külastab põlisrahvaste kogukondi

Aastal 1894, üks dietoloogia teerajajatest, Kanadas sündinud Dr. Weston Price, kes uuris maapiirkondade inimesi, hakkas kehtestama optimaalseid inimdieedi tunnuseid. Rohkem kui 100 aastat hiljem, aastal 1999 tema uurimus aitas USA-s luua Weston Price Fond-i ning trükiti raamat „Nourishing Traditions”, mille autoriks on Sally Fallon.

Rudolf von Jaksch (1855-1947), edukas Tšehhi ja Austria sisehaiguste arst, kes oli tuntud laste kehvveresuse uurimise eest, kirjutas 1887 a. ilmunud Klinische Diagnostik innerer Krankheiten („Sisehaiguste kliiniline diagnoos“), et ta täheldas „märgatavat paranemist näärmesüsteemis ja ainevahetuse stimulatsiooni kombucha tarbimisel“. Ta soovitas seda veel ka podagra, kõrge vererõhu, närvipinguse ja üldise keha kurnatuse korral.


1900

Kombucha kasud avalikustatakse

20. sajandi algul lood ja kirjalikud andmed kirjeldasid kombuchat kui „tervendav toonik“ mis pikendas elu. Paljud arstid uskusid, et kombucha on diabeedi profülaktiline ravim, aitab vähendada arterite kõvanemist, leevendab kõrget vererõhku, podagrat, vanaduse märke ning toimib ka meeldiva „kõhukorrastajana”.


1920-1970

Tagasi Eedenisse ja Flower Power

Alates 1920 kuni 1970-ndate lõpp kombucha ilmus erinevates kohtades subkultuuri ideoloogia osana, mis levitas looduslikku tervist toetuspunktina läänelike uskumuste vastu.

Aastal 1964 Saksa arst Dr. Rudolf Sklenar kirjutas oma kombucha õnnestumistest ajakirjas Journal of Empirical Medicine. Ta propageeris kombuchat ravimina artiidi, kõhukinnisuse, rasvumise, arterioskleroosi, impotentsuse, neerukivide, reuma, podagra ja kõige olulisemalt varajase etapi vähi vastu.


20. saj. lõpp – 21. saj. algus

Kombuchat on uuritud  paljudes riikides üle maailma. 

jätkub ...